esmaspäev, 27. november 2017

Igapäevaelu moraal :) vol I

Lähen edasi hea ja halvaga...

Mingil hetkel leidsin end üsna tahtmatult osa võtmas Yale Ülikooli kursusest "Moralities of everyday life". Alguses mulle ei meeldinud lektor, kuid paistis, et ta teadis seda ette :). Ning mainis sissejuhatuses, et need, kellele ei meeldi tema hääl, ei pea kursusest osa võtma. See mõjus sellise väikese äratuskellana - ja loomulikult kavatsesin siis kindlasti osaleda. 



Mõttemeel on omaette paik  ja see suudab teha taevast põrgu ning põrgust taeva.
John Milton (1608-1674)

Yale Ülikooli psühholoogia ja kognitiivteaduse professor Paul Bloom tõi hulgaliselt näiteid uuringutest ja esitas küsimusi, millele vastust ei oodatud. 

Kuulasin ka Bloomi avalikke esinemisi ja ka siin oli põnevaid näiteid:

Isegi lihtsad naudingud on üllatavalt sügavale ulatuvad.



Kui võtta toit - siis kas sa sööksid seda pildil olevat toitu? Tavaline vastus on, et oleneb - mõned söövad seda siis, kui see on loomaliha, mitte aga sealiha; osad söövad seda juhul, kui see on sealiha aga mitte loomaliha. Väga vähesed söövad seda juhul, kui see on roti või inimeseliha. Ja osad söövad seda vaid siis, kui see on tofu :).

Toidu maitse sõltub suuresti sellest, mida sa arvad ennast söövat!

Uuring lastega. Kuidas saada lapsed niikaugele, et nad sööksid porgandit ja jooksid piima? Ja veel enam, kuidas nad naudiksid rohkem porgandisöömist ja piimajoomist?
Vastus: McDonalds. Öeldakse, et porgand ja piim on McDonaldsist. Nad usuvad, et McDonaldsi toit maitseb enam ja nii maitsebki McDonaldsi kotiga toodud porgand ja piim ka enam. Meil Eestis veel vist ei ole McDonaldsi populaarsus nii suur? Aga kindlasti on eelistusi pakendatud toidu tegijate suhtes.

Kuidas täiskasvanud hakkavad tõeliselt veini nautima?
Vastus: Vala see eriti kalli veini pudelisse!




On juba olemas kümneid ja võibolla ka sadu uuringuid, mis näitavad, et kui sa usud ennast joovat hinnalist asja, siis ka see päriselt maitseb sulle paremini. 



Üks uuring lasi osalistel fMRI masinas juua sõõmu veini. Kõigil oli loomulikult üks ja sama vein. Kuid igaühe ees oli ekraan veini andmetega - kellel kalli veini andmed, kellel tavalise. Kuid neil, kes teadsid end joovat hinnalist veini, läks aju naudingukeskus põlema nagu jõulupuu. See pole lihtsalt ütlemine, et ma naudin seda rohkem - toimub tõepoolest suurema naudingu tundmine.
Kui sa nüüd midagi kardad end haigeks tegevat, siis kuidas hirm teeb sinuga oma tööd...

Või võttes seksi. 


Kui näidata neid pilte, siis ütlevad inimesed, et tegemist on väga ligitõmbavate isikutega. Sest loomulikult peetakse vasakul pildil olevat isikut meheks ja paremal olevat naiseks. See, kui atraktiivseks sa neid isikuid pead oleneb sellest, kes sa arvad neid olevat. Kõik muutub kohe, kui öelda, et vasakul on hoopis naine ja paremal mees. Vahe on ka siis, kui öeldakse, et pildil olevad isikud on palju nooremad või vanemad, kui tunduvad. Või siis, kui selgub, et pilt on sinu lastest või vanematest. Teadmine, et tegemist on sugulasega tapab tavaliselt libiido.


Ja siis valu...

Harvardi üliõpilased osalesid Kurt Gray ja Dan Wegner uuringus, milles Inimene on seotud elektrišoki masinaga ja saab elektriimpulsse, mida ta kogeb valuna. Impulsi tekitamise nupule vajutab inimene kõrvaltoas. pooltele osalejatele öeldi, et inimene kõrvaltoast ei tea, et seda nuppu vajutades saab keegi valulöögi. Siis esimene löök oli väga valus, teine veidi vähem, kolmas veel vähem, neljas taaskord vähem, nagu ka viies.
Pooltele aga öeldi, et teises toas nupule vajutaja teeb seda teadlikult ja tahtlikult, oli esimene löök põrguvalus, samamoodi kõik järgnevad neli. See teeb rohkem valu, kui sa tead, et keegi teeb seda tahtlikult. 


Loengus eelarvamustest  kaasajastas Bloom ühe Adam Smith (Šoti filosoof 1723-1790) näite inimese moraalsusest:
Kui teile öeldakse, et kuskil kaugel Aafrika riigis sai surma paar tuhat inimest. Mis te sellest arvate? Kindlasti ütleks, et see on kohutav ja läheks oma eluga edasi. Mis iganes ajal sa mõne ajalehe lahti võtad - on seal piisavalt vägivallajuhtumeid. Elu läheb edasi. Aga kui sulle nüüd öeldakse, et homme raiutakse sinu väike sõrm ära? Kuidas sa siis suhtud? Adam ütleb, et hoopis teisiti! Tõenäoliselt sa isegi ei maga sel ööl, muretsed ja oled ärevuses. Siit tõstatub küsimus - kas sa ohverdaksid oma väikese sõrme eest mitu tuhat inimest? Vastake sellele küsimusele omaette, oma peas :). Smith ütleb, loomulikult mitte, milline kohutav mõte! Ja siit edasi jälle küsimus: Smith ütleb: "Kui meie passiivsed mõtted on alati nii räpased ja isekad, kuidas siis tuleb, et meie aktiivsed eesmärgid peaksid olema üllad ja suuremeelsed?" ... Smith filosofeerib siin edasi ja seda saab ka igaüks ise teha.

Moraalsus on seotud:

  • kahjustamisega, aitamisega, valuga, naudinguga.
  • premeerimise ja karistamise mõistetega (teed midagi head ja saad kiita, teed midagi halvasti ja saad karistada)
  • teatud kindlate emotsioonidega: häbi, süü, viha, tänu
Mis on moraalsus?

Võiksime me sünnist saadik olla oma loomult lahked? Üks F. Barningan ja Thomasello töö lastega, kus nad näitavad, et lapses on loomulik soov aidata (täiskasvanut, kes ei paista lihtsa asjaga hakkama saavat:). Selline lühike minutiline video...



Nüüd üks näide halvast käitumisest. Aastaid tagasi oli Londonis üks mees, kellel oli kass. Kass kadus ära. Inimene otsib kassi, küsib kõigi käest, et ega te ei ole minu kassi näinud. Ja siis ta läheb prügi välja viskama, teeb väljas seisva prügikonteineri kaane lahti ja näeb, et kass on seal. Kuidas kass siia sai? Nagu tänapäeval suures linnas juhtuda võib, on konteiner turvakaamera vaateväljas. Mida ta sealt näeb. Mööda tänavat tuleb vanem naine. Seisatab kassi juures, teeb talle pai ja siis äkki teeb prügikasti kaane lahti, võtab kassil turjast, viskab kassi sisse ja paneb kaane kinni tagasi. Lühike minutiline video sellest, kuidas kõik juhtus.


Ei läinud palju aega, kui leiti üles see naine, kes kassi prügikasti kinni pani ja teda küsitleti. Küsiti - miks sa seda tegid. Ja naine andis igasuguseid põhjendusi: see oli üks meeletuse hetk, ma mõtlesin, et see on naljakas ja see on ju lihtsalt kass. Inimestele ei meeldinud need vastused ning ka press ründas teda teravalt:

Ja siis oli sel naisel vaja politsei kaistet, kuna inimesed olid nii vihased, et tahtsid ta tappa kassi prügikasti panemise eest. 
On selge, miks kassi omanik on endast väljas ja pahane. Ja on ka selge, miks kass on endast väljas. Kuid miks teised inimesed, kellel ei olnud selle kassiga midagi pistmist, läksid endast välja. Nad ei olnud seotud, see ei puudutanud neid. See ütleb meile midagi huvitavat moraalsuse kohta - et moraalsus loeb. Kui me näeme  midagi kurja toimuvat, siis tekib sageli karistamise impulss. Kurjategijat tuleks karistada. Kuskohast see tuleb? Ühelt poolt laps, kes on valmis lahkelt aitama ja teiselt poolt õigluse soov. 

Sada aastat tagasi pidasid inimesed orje. See oli seaduslik, orjapidajad võisid orjadega teha mida iganes. Suur osa inimesi arvasid, et selles ei ole midagi halba. Paljud arvasid, et see on moraalne tegu, see lähtub ajaloost, religioonist. Nüüd on teisiti. Mis on muutunud?

 Kuidas on moraalsus muutunud?
Bloom selgitab, et kursuse lõpuks ei ole tõenäoliselt meie moraalsed vaated muutunud:) ja me ei muutu moraalsemaks ega ei oma nüüd kindlat vaadet immigratsioonile, maksudele, piinamisele jms. Aga võibolla teades, kuidas on meie moraalsed vaated tekkinud ja aru saades kuskohast tuleb arusaamine moraalsest ja ebamoraalsest, oskame inimesi näha osavõtlikuma pilguga. 

Aastaid tagasi läksid Jeremy Strohmeyer (sünd 1978) ja David Cash Jr Nevadas kasiinosse. Strohmeyer (sel ajal 18 aastane) nägi seal 7 aastast tüdrukut, läks tema järel naiste WC-sse, kus vägivallatses tema kallal ja lõpuks tappis. Ta võeti hiljem kinni, mõisteti süüdi (neli eluaegset vanglakaristust). Kuid me ei vaadanud siinkohal Strohmeyerit, vaid tema sõpra. Mida too siis tegi? Mitte midagi. Sõber läks samuti WC-sse, püüdis sõpra veenda peatuma, kuid nähes, et sellest pole abi, läks välja jalutama. Tuli välja, et ta ei teinud seaduslikult midagi valesti. Sel ajal ei olnud Nevadas kuritegu, kui lasti kellelgi teisel kuritegu sooritada. Teda ei mõistetud millegi eest süüdi. Ja ta ka ei tundnud ennast eriti süüdi. Teda intervjueeriti hiljem raadios ja kui küsiti, millised olid tema tunded, siis ta vastas: "On lihtne fakt see, et ma ei tundnud seda väikest tüdrukut ... ma ei tunne ka inimesi Panamas ega Aafrikas, keda tapetakse iga päev, sestap ma ei saa nende pärast süütunnet tunda." Ta ütles, et ma ei teinud midagi valesti. Teised inimesed niimoodi ei arvanud ja hoolimata sellest, et teda ei mõistetud kunagi süüdi, hakkas rahvas meelt avaldama. Nõuti, et ta visataks välja ülikoolist. Ja ka nüüd, aastaid hiljem, inimesed jälitavad teda ja hoolitsevad selle eest, et kõik saaksid teada tema teost. Ja seega ta kannatab samuti oma teo (tegemata jätmise) pärast. 



Psühholoog Edward Lee Throndike tegi oma uuringu 1930datel aastatel. Ta küsis inimestelt, kui palju ta peaks inimesele maksma, et too teeks teatud ebameeldivat tegevust. Ebameeldivused olid erinevat liiki - mõned valusad, mõned vastikud jne. Üks küsimustest oli: kui palju on vaja maksta, et sööksid ära elusa vihmaussi? Või siis, kui palju on vaja maksta, et sa laseksid oma ühe esihamba tangidega välja tõmmata(ilma valuvaigistita)? Kui palju maksta, et sa kägistaksid elusa kassi? Nii tuli meilgi neile küsimustele vastata:).
Aga Thorndike uurimuses vastati, et keskmiselt hamba väljatõmbamise eest 74000 dollarit (kaasaegses vääringus). Kassi eest 164000 dollarit - pea poole rohkem. Mis näitab ka, kui palju me tahame olla head inimesed ja ei taha teha halba tegu...





reede, 24. november 2017

Vaadatud film - piirideta (piduriteta) elu?



Laupäevaseks vitamiiniloenguks Tallinnas ettevalmistusi tehes sattusin ühele huvitavale artiklile. Aasta tagasi osalesin Lausanne´i Ülikooli dopingukursusel :). Igal kursusel on oma Twitteri ja Facebooki leht, mille järgijaks vähemalt kursuse ajaks on soovitav asuda. Dopinguteemat läksingi kuulama huvist lisandite vastu, sest kõik need isoleeritud üksikained on ju omamoodi doping?

Muidu on Doping: Sports, Organizations and Sciences suht jube FB leht :) - seal postitatakse kõik dopingutega seotud juhtumid ja neid on hämmastavalt palju. Mitte ainult me ei võta ise dopingut, vaid anname ka näiteks koertele  - hurtade jooksus andis peremees oma koertele keelatud ainest. 
Üks hiljutine postitus  torkas silma pealkirjaga - "Stronger, smarter, happier..."

Küsimus: Kui oleks pill, mis teeks sind targemaks ilma õppimata, tugevamaks ilma treeninguta ja õnnelikumaks ilma püüdmata - kas sa võtaksid seda?



Artiklis viidatakse 2011 a filmile "Limitless" (mitte samanimeline seriaal). Ma ei olnud seda varasemalt näinud, huvi pärast asusin vaatama: tegu põnevusfilmiga (Bradley Cooper, Robert de Niro), kus noor mees võtab ajult piirangud eemaldava tableti ja on suuteline elus edasi minema välgunoolena. Tundub täiesti piirideta minek, jõuab kaugele, tundub suurepärane. Siiski on igal heal asjal oma teine pahem pool. Nagu alati ja igas asjas.

Ütleme, et see film on fiktsioon. Kui ma loen raamatuid - romaane või tõsielulisi, vaatan filme - väljamõeldud lugudel põhinevaid, ulmelisi või tõsielulisi, siis ei ole vahet. Tundub, et inimene ei saa kirjutada lugu või teha filmi, mis loodusseadusi eirab. Ka täiesti ulmelise loo puhul. Ülimalt hea tegelase kõrval eksisteerib alati ülimalt halb tegelane. Kui ülimalt halb tegelane surma saab, siis lõpeb ka lugu :) - see ei saa edasi minna. Või ilmub kuskilt uus paha. Tuhkatriinu lugu lõpeb pulmadega - pahad on hävitatud või heaks muudetud. Aga ainult hea üksi ei kesta - tal pole oma teist poolt. Kui tegemist on seriaaliga või paksu raamatuga, siis ka kirjaniku kätt juhib seletamatu tung muuta ülimalt hea tegelane mingi aja jooksul halvaks ja väga halval tegelasel ilmnevad teatud positiivsed jooned. Tuhkatriinu lugu lõpeb hästi aga mis tuleks edasi? 

Sestap võtab filmi peategelane iga päev oma nn NZT tableti ja kihutab edasi, kuni nende otsa saades, tundub ka ise otsa saavat.


Mida parema tulemuse loob aines, seda suurem on varjatud halb? 

Tegelikult on igas ravimi ja toidulisandi ja imerohu reklaamis just seesama lubadus  - sa saad tervemaks, ilusamaks, targemaks, tugevamaks. Ilma pingutamata. Saad suure hea valu vältides ... halba vältides. Mis ma nüüd olen eriti tähele panema hakanud, annab tablett lubaduse kaotada keha isetervenemise protsessi - nohu, köha, palavik, põletik, valu, väsimus on kõik keha immuunsüsteemi töövahendid, keha enda tervendamiseks vajalikud protsessid. Ja ma olen kunagi isegi sellega aktiivselt tegelenud -oma keha tervenemise peatanud - kiire ju on igale poole jõudmisega, kõikide võimaluste kasutamisega. Aga kas on vaja?

Mis järgneb suurele heale - ikka suur paha. Mis järgneb suurele pikale (polaar)päevale - polaaröö. 

Ja igaüks tahab olla hea inimene. Ja võtta vastu ainult head ja teiste elu samuti heaks teha. Sestap on pakitoitudel ja toidulisanditel ja imeravimitel peale kleebitud "head omadused" - kõik see hea, mida üks tablett saab sulle teha - sind aina paremaks muutes.  



esmaspäev, 20. november 2017

Toidupettuste kaasaeg vol.2



Toidupettuste teema, mida ma kirjeldan ei ole nö vandenõu teema - mitte et hamburger või jäätis või suhkur ja sool on kellegi vandenõu inimeste vastu, mitte et üks või teine e-aines on hirmus jube, vaid see, kuidas teadlikult on pakendil valeinfo, toidu sekka on segatud hoopis teisi odavamad aineseid. Kui pakendil on õige info, siis on sinu valik, mida sa sööd - keegi ei sunni sind. Eelmises postituses "Toidupettuste kaasaeg vol. 1" kirjutasin toitude tagasikutsumisest - iseenesest on see tahtmatu pettus, sest keegi ei soovi nimelt müüa sulle klaasikildudega šokolaadi või plastikutükkidega vorsti. Sedakorda vaataks aga seda poolt, kui keegi tahtlikult segab toidu või joogi sisse odavamat ainest. 

Isa on mul ammu pensionär, kuid ta töötas kalalaevadel rahvusvahelistes vetes (Euroopa, Aafrika, Lõuna Ameerika) ja kui ma koos temaga kord läksin kassile kala tooma, siis ta märkis, et see värske räim on segatud külmutatud räimega. Ta tunneb kala värskuse ära lihtsalt mööda jalutades ja poriseb omaette. Kass elab selle üle aga halvaks mineva kala viimine pere toidulauda on üsna suure bakteriaalse ohuga seotud. Kalaga seotud toiduohutuse FDA videod.
Ema oli mul kunagi pikalt restorani juhataja ja ma veetsin oma lapsepõlve restorani telgitagustes. Vist oli see asjade loomulik käik, et ma läksin õppima Tartu Ülikooli kaubatundmist - millest kaup koosneb, mis on koostisosade ülesanne. See on lihtne ülesanne, kui ma tean oma toidu koostisosi, kui toetun vaid pakendil märgitule, siis on ülesanne juba keerulisem. Toit, millel pole koostisosade nimekirja, on sel juhul arukas valik (mitte et silt oleks kadunud:), vaid värske puu- ja köögivili  on ilma siltideta).



Toidupettuste pikk ajalugu on viinud selleni, et arutatakse läbi ja võetakse kasutusele meetmed, mis minimaliseerivad toidupettuste esinemise. Sellisteks meetmeteks on toidupettuste ennetamiseks vajalikud uued regulatiivsed nõuded ja muudatused toiduohutuse standardites. 
Midagi riskianalüüsi taolist ning toiduainete ja koostisosade jälgitavuse parandamine, ostutingimuste karmistamine, ning sagedasem toidu, koostisosade, tarnijate inspekteerimine ja uurimine.
Siin tekib kohe üks probleem - toidu hind tõuseb. Kui suurem toiduainete tootja võtab tööle vastavad inimesed, et tagada oma toodete ohutus ja vältida suurte partiide tagasikutsumist - siis tõusevad kulud. Mida mina tarbijana eelistan - odavamat hinda või kindlamat kvaliteeti? Eks see oleneb. Suurem osa tarbijatest eelistab siiski odavamat hinda. Või ilusamat silti. Aasta tagasi tellisin  koos sõpradega Saksamaalt teada-tuntud mahefirmalt Orkos datleid. Novembris on neil alati kuskil 15-20 sordile hulgisoodusmüük. Tellimuse esitamise ajal oli üks sort alles jõudnud lennujaama ja meil tuli oodata. Järgmisel päeval sain firmast teate, et kogu selle sordi partii konfiskeeriti - tõenäoliselt putuka või bakteri tõttu. Mahekauba puhul võib see kergesti juhtuda. Firmale on see suur kahju... Ja omakorda tõstab see kauba hinda. Kui me jätame aga kõik kontrollid ära ja üritame mööda minna kõikidest vaheetappidest, näiteks läheme otse Aafrika turule, siis võime üsna lihtsalt tuua sisse omale mõne sellise bakteri, mida meie keha hästi ei tunne. Ülimalt odav hind läheb kalliks maksma. Me võime näiteks mõnelt lõunamaiselt vürtsiturult tuua endale ja sõpradele jahvatatud tšillit, mille hulka on segatud naha parkimise värvi ja muid komponente. Kuna tšilli on tugev maitseaine, ei pruugi teisi nüansse tähele panna. Ma võin tuua ka turult pähkleid, mis on transporditud ja ladustatud tingimustes, mis võimaldavad pähklil rikneda. Ja pähkli riknemine on üsna salakaval värk.

On olemas mõiste - autente toit.
Autentne toit on toit või jook, mis vastab tegelikult selle kirjeldusele. Sõna autentne kasutatakse ainese kirjeldamiseks, mida ei ole kopeeritud, võltsitud; see on tõeline ja ehtne ning vastab täpselt tema kirjeldusele. 
Kriminaalid, petturid - nii võiksime hüüda ka toidupettustega tegelevaid inimesi. Kuid enamjaolt ei pea toidupetturid ennast "tavalisteks" kriminaalideks. Me kasutame väljendeid nagu must turg ja tarneahel, kuid tegelik pettuse lugu on inimeste taga, kes juhivad illegaalset tegutsemist. Kes siis on need isikud, kes toidupettuse eest vastutavad? Statistika ütleb, et pettusega tegeleb rohkem mehi, kui naisi - seda "valgekraedest" petturite hulgas. Jagatakse nad kahte rühma:
  1. oportunislikud petturid ja
  2. organiseeritud petturid 
Oportunistlikud petturid on need, kes juhtuvad olema "õigel ajal õiges kohas". Võimalik, et kas toidu tarneahelas asuva äri alluv või omanik, kellele avaneb järsku tulu teenimise võimalus. Kahjuks juhtub seda eriti sageli siis, kui avastatakse, et nende firma on raskustes. Tihti pannakse pettus toime selleks, et täita tähtajalisi ja koguselisi tarnelepinguid või klientide ootusi või et vältida pankrotistumist. 
Organiseeritud petturluses osalejatel on teistsugused motivatsioonid ja sageli töötatakse grupiga aktiivselt , et leida rahategemiseks võimalusi, ilma seadusi ja regulatsioone järgimata.

Meile võib alati tunduda, et seaduste selline hulk on liiast ja regulatsioonid niivõrd jäigad, et see on rohkem takistajaks ja viib kauba hinna liiga kõrgeks. Maksuametis töötatud ajal nägin, kui raske on mõlemal poolel - maksuseadus, mis on üles ehitatud ausa maksumaksja tarbeks, annab suured võimalused tahtlikule maksupetturile. Maksuseadus, mis viib miinimumini maksupetturi võimalused, kärbiks tugevalt ausat maksumaksjat. Sestap ei saa kunagi olla rahul mõlemad pooled - ei maksuamet ega ettevõtja. Sama on kõigega, mis hõlmab endas ka petturluse poolt. Ja vist kõigis eluvaldkondades on olemas petturlus. Kui üritatakse luua võimalikult vähe regulatsiooni, siis on petturitel kerge turule tulla, kui regulatsioon on viimseni pingul, siis ei saa ka aus tootja oma tegevust arendada. Kuskil tuleb leida õige piir. Mulle endale tundub, et see piir on üsna kõikuv ja et ühiskonnal on seda raske seadusega kindlalt paika panna. 
Sageli tegutsevad organiseeritud petturid peale toiduainetööstuse ka teistes valdkondades. Nende pettused on reeglina suuremad, komplitseeritumad ja kestavad pikemat aega, kui oportunistlikud pettused. Selle grupi inimesed ei tööta tavaliselt ise toidutööstuses, kuid tunnevad sealseid inimesi ja kasutvad neid oma tulu saamiseks. Organiseeritud petturlusest võtab osa rohkem inimesi ja on tarneahelas laialdasemalt ja ja suuremahulisemalt esindatud.  Kõik eelnev kombineerituna faktiga, et organiseeritud kuritegevus võib üsna tõenäoliselt korrata oma kuritegusid tulu saamiseks, näitab seda, et pettused, mida valmistab ette organiseerunud ühendus, võib olla väga suure mõjuga. 



Inglismaa üks suurimaid pettuseskandaale on seotud Yakub Moosa`ga , kes ostis kokku lamba ja loomaliha, raskustesse sattudes hoidis seda ebahügieenilistes (puupõrandaga ruumis, ilma külmutamata) tingimustes ning müüs seda halal liha pähe. Uurijatele avanes terve organisatsioon, mis tegutses erinevate firmade (nii tegutsevate kui ka fiktiivsete) kaudu. 
Taiwanis tegutses mereandide firma Kaohsiung, kes kolme aasta jooksul müüs restoranidele ja toidukohtadele aegunud mereande.
Siis veel midagi sellist, mis meie turgudel on nii tavapärane - 2016 Kanada Ontario turul,  kus pidi müüdama  ainult  kohalikult  kasvatatud  toitu,  leiti "product of Canada"  kleepsudega  kasvuhoonepaprika kastid, kastide sees olid aga kleepsud "product of Mexico". Paprika müüjate uurimine venis pikemaks, kui arvatud ja välja hargnes suurem võrgustik. Firma juhid mõisteti süüdi kaheksas rikkumises, mis siis seisnesidki selles, et kaupa müüd valede siltidega, vale päritoluga. Usun, et meie turgudel oleks sellise seaduse puhul haaret. Kuid tundub, et me ei pea Eestis sellist kauplemist kuriteoks ja ka kaupleja ise ei pea "Eestis kasvatatud" või "Eesti" maasikad" silti teiste maade marjade ees taunimisväärseks. See aeg on vististi veel ees :). Kanada ise muretseb, et tema seadused on liiga nõrgad ja paljud pettused jäävad avastamata :). 
Oliivikärbes (olive fruit fly)

Kaunis Provence piirkonnas Prantsusmaal avastati samuti laiaulatuslik oliivipettus 2014-2015. 120 tonni Hispaania oliive müüdi Prantsuse oliivide pähe. Oliivid pakendati purkidesse ja peale kleebiti vägagi prestiižikad sildid ning seda koos AOP märgisega (AOP - apellation d´origine protegee). Kinnivõetud mees tunnistas, et ta tahtis teenida hõlptulu peale seda, kui oliivikärbse tegevus oli ta raevu ajanud. Oliivid viidi Prantsusmaa üheksasse oliivitehasesse. Peale õli pressimist, pakendati nad kolme erineva sildiga   olives francais, AOP Vallee des Baux, AOP Provence. Oliivide toomisel tuleb tehases tõestada oma oliivide päritolu, sedakorda andis pettur tehasele kellelegi teisele kuuluva vanema päritolu dokumendi. 
2012 aastal avaldatud Itaalias tehtud uuring märkis, et neli pudelit viiest müüdavast extra virgin oliiviõlist on segatud muu päritolu õliga. 
2012 aastal Prantsusmaal leiti, et Provence kuulsatel turgudel müüdavatest oliiviõlidest oli üks pudel neljast võltsitud. 
2015 aastal karmistati Euroopas oliiviõli kvaliteedi kontrollimise regulatsiooni, kuid asjatundjate sõnul on veel palju teha. 
Juulis 2017 annab Europol hoiatuse võltsitud toodete arvu tõusu Euroopas. Siia kuuluvad sh ka mahesildi saanud tavatooted, päritolumaa muutmine. Enim võltsitakse Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania tooteid. Võltsitud toodetest on esirinnas veinid ja kange alkohol, juust, liha, puuviljad, aedviljatooted (sh oliiviõli), teraviljad. Euroopa tarbija maksab aastas 2,3 miljardit eurot toodete eest, mida müüakse kõrgekvaliteetilise pähe. 
2016 aastal kontrollis USDA mahetoodangut ja pestitsiidide vabalt kasvatatud toodete kvaliteeti. Ligi neljandik (22%) mahesildiga (organic) müüdavast kaubast sisaldas ühte või enama pestitsiidi jääki. 2% toodangust, mida müüdi mahesildi all, sisaldas pestitsiidi jääke kõvasti üle normi. Tomatitega oli asi hullem: 75% tomateid mahesildi all sisaldas ühe pestitsiidi jääki ja 25% üle tavanormi ehk ohtlikus koguses MBC (pestitsiid) jääke. Sealjuures tavatomatitest leiti vaid 18% juhtudel pestitsiidi jääki üle lubatud normi. Ja uuring arvestas mahetootmisele lubatud pestitsiide (ehk mahepestitsiide) ja neid selles loetelus ei ole. 





Food Fraud kursusel anti ülevaade tänapäevastest masinatest, mis siis tooteid uurivad ja võltsingu avastavad. Need on tohutu targad ja võimsad masinad. Kindlasti hirmkallid ja see, et need on olemas, näitab juba ise, kui suur osa on toidupettustel. MID Infrapuna spektroskoopia, FTIR analüüs, NMR spektroskoopia, IRM spektroskoopia ... et teha kindlaks mee, õli, liha, kohvi, jahu jne puhtust ja kvaliteeti. 
Võimalustest toidupettustest aru saada ja neid vältida tuleb edaspidi veel juttu. Kuid seniks ma soovitan taaskord valida lihtne taimne terviktoit, eelistada oliive õli asemel, teha oma mahl ja kaste ise, mitte karta tavatoodangut ja kasvatada oma aias üht-teist... Ja mõtiskle, kui sulle pakutakse väga odavat toodet. 
Ajakirjas Food Safety Magazine avaldatud artiklis on toodud välja tooted, millega toimub enim pettusi.

 Puuviljade ja aedviljadega seotud pettusteks on reeglina:
  • Tavatoodang kannab mahesilti
  • Päritolumaa silt on vale
  • Odavamaid sorte müüakse kallimate pähe
  • GMO soja segataks GMO vaba sojaga
Mitmed aastad tagasi oli Maxima toidupoes sidrunite päritolumaaks märgitud Island!?! Sellisel puhul on lihtne mitte uskuma jääda:). Aeg ajalt leian erinevates poodides: Selver, Rimi, Maxima ühesuguste kleepsudega tooteid - päritolumaaks on märgitud aga erinevad kohad. Ma ise valin küpsuse ja maitse järgi, sestap maa ei ole oluline. Võibolla ainult suvel maasikate puhul. 
Mis ma siit siis kogu selle pettuste värgi osas enda jaoks veel üles nopin:
Mahlade pettus toimub suhkru ja vee või odavamate mahlade lisamisega. Sestap on arukas teha oma mahlad ise. 
Teematerjali saab omale ise korjata :)
Kohvi ei joo, mee jaoks tuleb leida oma mesinik, liha ei söö, piima ei joo, alkoholi ei tarbi ...:). Vajadusel teen pähklipiima ise, sojapiima ei kasuta.
Jahvatatud musta pipra võltsimine pani mind mõtlema - tegelikult on värskelt jahvatatud  või uhmerdatud igal juhul parem. Seda ma saan lihtsalt teha. 
Safranit ei ole aastaid kasutanud, ei ole ka midagi, kui ei kasuta edaspidi.
Tavatoodangut ei karda, silt "mahe" ei ole primaarne.
Õli kasutan minimaalselt... harjutamise küsimus. Õlisid segatakse odavamate õlidega ja lisatakse klorofülli, et näeks extra virgin moodi välja, natuke maitseainet ka lisaks. Õliga saab kiiresti teha hästi hea toidu - kui aga toit ei peagi olema NII  hea? Kas on üldse vaja väga head toitu? Lihtsad asjad maitsevad hästi. Mitte endale keelamisega, vaid küsides, kas on vaja. Alati on olemas vana hea avokaado (... alati muidugi ei ole).
Igasugu konservid ja purgitoidud - ka ei kasuta, vajadusel saan ise teha. 
Igasugused valmiseined, tervisbatoonid, vitaminiseeritud pakitoidud - ka ei kasuta
Kõikvõimalikud heade siltidega "gluteenivaba", "rasvavaba", "suhkruvaba" siltidega tooted - ka ei kasuta.
Järgmine kord jõuab loodetavasti selleni, et kirjutada, kuidas me kodus saame oma toite kontrollida. On veel üks teada tuntud raamat Larry Olmstedilt, millest kirjutada.



Ja hoolimata sellest, et toidupettused tunduvad olevat väga vastikud - on suurem osa toitu ikka söögikõlblik:). Lihtsalt ühest teemast kirjutades, see võimendub ja tundub katvat rohkem, kui tegelikult. Ja kui suur osa menüüst on värske ja enda valmistatud toit, siis ei ole vajadust hirmu tunda :). 



laupäev, 18. november 2017

Mandlipiim ja sipelgad



Meie maja ümber kõnnib 6 kassi ja 2 kassipoega. Sellest hoolimata leian täna hommikul toast ahju kõrvalt (puudekasti tagant) 10 kreeka pähklit (koorega). Kreeka pähklite kott on köögis ja mingi hiirtekartell on 3 ööd kõvasti veeretamisega vaeva näinud...:). Kassid teevad näo, et nemad ei tea midagi...



















Mandlipiim, värskelt tehtud -  on heaks abivahendiks erinevate toitude tegemisel.



Üks hetk Byron Katie raamatust A Thousand Names for Joy:


Ei ole mingit vajadust maailma korrastada. Kõik asjad juba on täiesti korras, isegi juba 
enne nende teket. Ma jalutan mööda tänavat, siin on inimesed ja autod ja koerad ja linnud ja taimed ja prügi ning selles oivalises kaoses on teatud ilu, mis mind alati on köitnud. See kõik on minu jaoks, kõik näitab end mulle täiuslikul hetkel, täpselt siis, kui on vaja. Tänavat pidi kõndimine ei tundu paljudele millegi erilisena, kuid minu jaoks on see terve maailm, minu salajane maailm, kus ma teenin kõiki ja kõik teenivad mind. Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks  liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks.

Ma elan jätkuvas meditatsioonis ja kui ennast näitab mõte, mis on vähim, kui jumalik, siis ma tean, et see võib kanduda segadusena üle teistele inimestele, kusjuures need teised inimesed olen mina. Minu töö on valgustada iseennast ja armastada närtsinud roosi, liikluse müra, maas olevat prügi, pesta nõusid, pühkida põrandat, teha puhtaks beebi nina ja seada küsimärgi alla kõik, mis võiks maksta mulle minu teadlikkuse minu enda tõelisest olemusest. Ei ole midagi lahkemat, kui eimiski.
Ma tulen koju oma jalutuskäigult, teen lõunasööki ja kui me sööme ütleb Stephen, „Vaata, salatis on sipelgad.“ Ma jätkan oma suutäie mälumist ja samas imetlen elus valitsevat tasakaalu. Ma ei saa kunagi rohkem ega vähem valku, kui ma vajan. 


Sipelgad tulevad meie kööki alati enne vihma. Nad lähevad ühtlase reana üle pliidi ja lauaplaadi ning minu nägemine on liiga udune (kirjutatud ajal, kui Katie silmanägemine hakkas hääbuma – tänaseks on ta nägemine taas korras), et neid pisikesi hämmastavaid olevusi märgata. Istudes hiljem elutoa diivanil, tunnen sipelgaid oma jalgadel ja kätel, oma juustes. Nagu väikesed massöörid jalutavad nad ümber keha survepunktide, kõditavad mind, vahel hammustavad, kuid ainult siis, kui seda on vaja. Ma märkan, et minu sõrmed liiguvad mööda kätt, pigistavad putuka kõvasti kahe näpu vahele ja tapavad ta just nii kiiresti, kui kiiresti ma sooviksin ise surra. See on minu enda surm, mida ma kogen ja ma armastan surma samamoodi, nagu ma armastan elu. Mu käsi liigub mu jalale ja litsub katki kaks vennikest, kes rühkisid üles minu sääremarja pidi.  Ma märkan mõtet „Oh, ma tapan sipelgaid,“ ja ma naeratan. Kui kummaline. Käsi, jätkates justkui plaanimatult omatahtsi liikumist, teeb oma tööd. „Mina“ peatab selle ja ma märkan hiljem, kui ma ei ole teadlik oma mõrvarlikest tegutsemisviisidest, et käsi teeb seda taaskord. Kui ma ei vaata, siis kes tapab sipelgaid? Kas ma vastutan selle eest? Käsi peatub. Ja kes teab, mis juhtub järgmisena?
Tütar on tulnud mulle külla ja kui ta läheb poodi, et tuua lapsele riisipiima, siis leian end talle ütlemas: „Osta siis palun mõned sipelgalõksud.“ Miks ma ütlesin sellist asja? Sest ma tegin seda. See ongi asjade viis olla. Sipelgalõksu idee on selles, et sipelgas sööb lõksus olevat mürki ning läheb siis oma pessa ja mürgitab ära teised sipelgad ning nii lõpeb nende elu majas. Ma mõtlen, miks sipelgate tapmine mind ei häiri. Ja ma näen, et ka mina suren mürgist, nendest asjadest, mis ma olen teinud, et mürgitada vett, mida joovad kõik, mitte ainult mina. Väljaheitegaas minu autost, mis mürgitab õhku, mida me hingame. Ma olen nii väga sipelgate moodi.  Ja aplus toidu järele, mis nii palju aastaid täitis mind süütunnetega, siis kui veel meel oli keha ja kannatus oli reaalsuses võimalik. Ning kemikaalid töödeldud toidust, mida ma vahel söön. Ja need paljud viisid, kuidas ma ennast nüüdki veel mürgitan, toovad naeratuse minu näole.  See ei ole nii, et ma olen masohhistlik, ma armastan oma elu, kuid see jätkuv mürgitamine on väljaspool mind; see on lihtsalt nii nagu asjad on. Kas ma hingan? Nii see igatahes tundub. Ma elan koos sipelgatega viisil, nagu ma elan koos oma kalli isega. Kehad tulevad ja lähevad. Ja kui meel saab aru iseendast, siis kui ta lõpetab iseenda mürgitamise sellega, mida ta usub olevat tõde, siis ei ole füüsilist kogemust, mida ei võiks välja kannatada.
Kaks päeva hiljem, istun oma lemmiktoolil ja tunnen taas väikest kihelust tekitavat liikumist oma kätel ja kaelal. Jälle sipelgad. Asi on nüüd nii, et mina olen nende pesa, mina olen nüüd see, kelle juurde nad oma mürgitusega tulevad. Mis tähendab, et ma olen ostnud mürki iseendale. Mis ringiga läheb, tuleb ringiga tagasi. Ma respekteerin seda.


neljapäev, 16. november 2017

Tass kakaod ja Mitfordi tüdrukud.

Kasutan mitut kakao retsepti, india pähklitega tuli kasutusele kõige esimesena. Niisiis võib võtta õuna või tass kakaod ja lugeda raamatut :)






Mary S. Lovell poolt kirja pandud Mitfordi perekonna elust "Mitfordi tüdrukud: ühe erakordse perekonna lugu". Mitfordid on Inglismaa kuulus perekond, David (parun Redesdale) ja Sydney Mitfordil oli 7 last -  6 neist tüdrukud, kes kõik kasvasid kaunitarideks ja said kuulsaks (ja kurikuulsaks): Nancy Midford (sünd. 1904)kirjanikuna, Diana Mitford (sünd. 1910) Oswald Mosley naisena jne. Tüdrukute ema Syney kasvas ise ja kasvatas oma lapsi üsna ebatraditsiooniliselt: 



"Selles peres puudus igasugune surve kohaneda ühiskonna normidega ning lapsed kasvasid nii, nagu neile meeldis. Nende käitumises puudus mõõdukus. "Me kas naersime nii kohutavalt, et see ajas täiskasvanud hulluks, või tülitsesime nii kohutavalt, et lõpuks tormas üks meist uksest pisarais välja, virutades ukse kinni nii valjult kui vähegi võimalik.






"Samal aastal, mil Sydney üüris esimest korda Old Mill Cottage´i, haigestus Pamela, kes polnud siis veel nelja-aastanegi, lastehalvatusse. Tol ajal ei tuntud selle hirmutava haiguse vastu veel tõhusat ravi ja see oli vanemate silmis sama kardetud haigus kui tänapäeva meningiit. Tegemist oli surmatõvega ja need lapsed, kes sellest eluga välja tulid, jäid enamasti elu lõpuni invaliidiks. Pami haigus pani Sydney ebatavalise teooria arstide ja põetamise kohta tõsiselt proovile. Ta oli oma isalt pärinud tõekspidamise ja jäi sellele kindlaks, et arstidest ja rohtudest sünnib enamasti vaid kahju ning organism paraneb iseenesest, kui see rahule jätta...Hoidmaks "tervet organismi" heas korras, oli Tap (Sydney isa) kehtestanud oma ematutele lastele hulga vanamoodsaid reegleid. Need olid toiminud suurepäraselt ning Sydney ei näinud mingit vajadust oma laste puhul neid reegleid muuta. Enamik neist nägi ette palju liikumist ja isiklikku hügieeni ning oli seega igapäevane, kuid mõned nõuded hämmastasid lapsehoidjaid, kuna olid üldlevinud arusaamadega teravas vastuolus. Lastele ei tohtinud anda mingeid ravimeid, isegi mitte kord kõhulahtistit, ei mingeid vaktsiine ("pumbata kohutavaid baktereid nende tervesse organismi!") ning nende magamistoa aknad pidid olema nii suvel kui ka talvel viieteist sentimeetri võrra avatud. Ülejäänud reeglid jätsid positiivses võtmes ekstsentrilise mulje: lastel polnud lubatud süüa sea-, küüliku- ega jäneseliha või koorikloomi, samuti oli neil keelatud süüa söögiaegade vahepeal, kuid samas ei tohtinud sundida lapsi sööma midagi, mis neile ei maitsenud. Üks lastest (Unity) ei söönud kahe aasta jooksul mitte midagi muud peale kartulipudru. Sydney polnud ainus, kel olid ebatavalised tõekspidamised tervise hoidmise suhtes. Tema ja ta vend Geoffrey saatsid ajalehtedele kirju "mõrvatud toidu" kohta (rafineeritud valge suhkur ja valge jahu)...Pami haiguse ajal heitis Sydney siiski kõik oma uskumused kõrvale ja konsulteeris kokku kuue arstiga. Alles siis, kui talle öeldi, et lootusetult haiget last ei saa aidata, pöördus ta taas ühe iseõppinud arsti poole, keda nii tema kui ka Tap usaldasid. See oli dr. Kellgreni nimeline rootslane, pigem osteopaat kui kvalifitseeritud arst. Tema ravi moodustasid massaažid ja võimlemine ning see kujutas endast otsekui intensiivse füsioteraapia eelkäijat. Ravi avaldas Pamile mõju ja ta paranes täielikult, kui ühe jala lapsepõlve aegne nõrkus välja arvata."

Mitfordide lapsed (kui välja arvata sõjas surnud Tom ja kuuliga peas mõnda aega elanud Unity) elasid kõik kõrge eani.